SAPERE:
Toitumisterapeut Külli Holsting refereeing Bee Wilsoni raamatust „Esimene suutäis“ kirjastus Tänapäev 2016
30.01.2018
Soome Sapere liikumise algataja ja EVIRA juht Arja Lyytikäinen tuleb kõnelema programmist konvetentsil „Laste toitumine“, mis toimub 14. Aprillil 2018 Biss konverentsikeskuses.
Ladina keeles tähendab Sapere nii maitsma, kui suutma ja teadma. Liikumise aluseks on idee, et lastele saab õpetada toitude nautimist ja seda tehes valmistatakse lapsi ette elukestvaks tervislikuks toitumiseks. Toitumine on õppimine! Lastele maitsete õpetamise idee pärineb Prantsusmaalt, kus on alati usutud, et hariduse juurde kuulub söömismõnude tsiviliseeritus. Juba prantsuse keemikul ja veinigurmaan Jacques Puisais´il oli sarnane mure, et uued põlvkonnad kasvavad üles võimetuna reageerima keerulistele maitsetele ja suutmata hinnata peenemaid roogasid. Ta rajas Prantsuse Maitse Instituudi ja alustas 1974. aastal Prantsuse algkoolis esmaste maitsekoolituste kursustega. Tüüpiline maitsekoolituse programm algas viiest meelest, liikudes edasi Prantsuse piirkondade eripärade tundamaõppimisele ja kulmineerus suursusguse pidusöögiga peenes restoranis, kus õpilastele õpetati lauakombeid. See tundub mõnelegi ehk snooblik?
Euroopa toitumisteadlased ja koolitajad võtsid Puisais´i nägemuse ning kujundasid seda demokraatlikumaks ja otseselt tervise parandamise eesmärki silmas pidades. Alates 1990. aastast hakati Rootsi koolides pakkuma toiduaistingute koolitusi. Sellele eeskujule järgnes Holland 2006. aastal. Aga riik, mis võttis Sapere kõige enam omaks oli Soome. 2009.-2014. aastal võttis Soome valitsus ette auahne sammu, rahastada Sapere toiduharidust kõigis riigi lasteaedades. Praeguseks on Sapere meetodil Soomes koolitatud rohkem kui 7000 professionaali. See on kaugelt kõige suurem eksperiment, mis eales laste maitse-eelistuste parandamiseks tehtud.
Soome hakkas Saperega tegelema 2000ndate alguses laste toitumisharjumustega seoses vallandunud häirekellaga. Soome laste rasvumus oli suurem kui naaberriikides Norras või Rootsis. Soomes on 9,2% poistest rasvunud võrreldes 5,1% Norra ja 4, 2% Rootsi poistega. Võrdluseks on Eestis ülekaalulised või rasvunud 1/3 lastest. Lasteaiakasvatajad täheldasid, et paljud lapsed sõid palju magusaid toitusid ja jõid magusaid jooke, aga sõid vähe puu- ja köögivilju. Lasteaiapersonal pani tähele sedagi, et laste söömisharjumusi mõjutas perekondlik taust. Kui midagi pidi muutuma, sai see tulla pigem kooli kui kodu kaudu.
Sapere programmi testiti Soomes esmalt Jyväskyläs. Aastatel 2004-2005 rahastati Jyväskylä lasteaedasid, et anda tekitada kõikidele 1-7 aastastele lastele mitmekesise söömise harjumus. Eesmärk oli kujundada positiivne ja loomulik suhe toidu ja söömisega. Toitumisteadlased soovitasid lasteaednikel selle saavutamiseks loobuda dogmadest, mida nende endi vanemad olid neile õpetanud, nt „söö taldrik tühjaks“ ja „ära mängi toiduga“. Selle asemel julgustati lapsi positiivselt toiduga mängima, uurides selle koostisosi kõigi oma meeltega: rukkinäkileiva kõva praksatus, virsiku pehmus, jõhvikate hapusust. Uurimine jätkus lõunaeineks söödava toiduga. Pedagoogilised menüüd olid koostatud toitudest, mille kohta lapsed teadmisi omandasid, suurema rõhuga köögi- ja puuviljadel. Lasteaiatöötajad leidsid, et väikesed lapsed sööksid rohkem köögivilju, kui neil lubataks neid sõrmedega süüa.
Jyväskylä tulemused olid positiivsed, mille tulemusena Sapere programmi laiendati üle Soome kõikidesse eelkoolidesse. Õpetajad olid seisukohal, et kui toitumisteema kaasatakse igapäevaharidusse, võib laste suhtumist toitumisse radikaalselt muuta. Sapere projekti käigus söandasid lapsed proovida võõramaid toitusid julgemalt ja rohkem kui varem. Vanemaid üllatas, et lapsed omandasid uued noa kasutamise oskused, mitmekesisemad maitsed ja uued hoiakud. Selle asemel, et tunda põlastust, paelusid neid erinevad küsimused nii toidu kui ka toidu valmistamise kohta (nt millest keetmisvesi lillaks muutub jne). Lapsed olid teadlikumad sellest, mida nad sõid ja tunnetasid paremini, kas neil on nälg või kõht täis. Mis kõige olulisem, on lootustandvaid märke, et Sapere on kahandanud laste rasvumist Jyväskyläs.
Muutus ei toimunud toitumisalaste loengute kaudu, vaid laste loomulikku uudishimu suunates. Muutumine on suuresti alateadlik. Toitumisnõustaja ja praeguse EVIRA juhi ( Soome toiduohutusamet, mis tegeleb ka riiklike toidusoovituste koostamisega) ning Sapere programmijuhi sõnul, tagab edu aistingute ja mängimise kaudu õppimine. Mõnel päeval võivald lapsed minna marjule, teisel päeval küpsetada leiba, hakkida puuvilju salatiks või joonistada köögiviljadest pilte. Suurema osa ajast pole nad üldse teadlikud, et õpivad. Paljud Sapere seansid omandavad vaba sensoorse mängu vormi, kus lapsed kirjeldavad, milline on toidu väljanägemine, maitse ja lõhn. Sapere õpe toimub läbi mängu, mille käigus lapsed arutlevad erinevatel toiduga seotud teemadel, näiteks kas nad eelistavad süüa porgandeid toorelt või keedetult ning kas leib maisteb rohkem küüslauguga või sibulaga.
Varasemates generatsioonides oleks peetud sellist toiduga mängimist ja kritiseerimist kasvatamatuseks. Kuid võimalus päästa terve põlvkond lapsi halvast toitumisest ja kehvast tervisest teeb igasuguse etiketi pärast muretsemise tühiseks. Sapere eesmärk on aidata lastel oma tõelisi maitse-eelistusi tundma õppida. Üks liikumise juhtlauseid on „Igal inimesel on omad eelistused“ ja teine „Maitse üle ei vaielda, vaid arutletakse“. Iga last julgustatkse kujundama oma sünnipäevatorti, mille juurde käivad täidised ja kaunistused, mida keegi kõige enam armastab. Sapere õpetajad on leidnud, et menüüd ei saa muuta, sundides kedagi sööma toitu, mis talle ei maitse, vaid tuleb aidata igaühel üles leida see, mis teda vaimustab. Soome lasteaedades, kus on Sapere programm, on lastel palju maitse-eelistusi. Mõni eelistab mustikaid, teisele mitsevad pohlad. Mõnda kisub hapu maitse poole, teised armastavad soolast. Sapere näitab, et iga laps võib õige julgustamise ja mitmekesise valiku korral paremini sööma õppida.
Sedalaadse „sensoorse õpetamise“ abil saab toitumiskäitumist põhjalikult muuta. See ei tähenda ühe või teise köögivilja armastama õppimist, vaid üldise hoiaku kujundamist söömisesse, mis on avatud suuremale mitmekesisusele ja mida ei valitse nn rämpstoidu lihtne suhkru-soola-rasva maitse. Nagu edukad kaalujälgijad, kes suudavad tulemust hoida, ei reageeri Sapere lapsed maiustuste ja karastusjookide magususele enam samamoodi. Nad hakkavad igatsema sidruni külluslikku ja rukkinäkileibade ehtsat maitset. Mitmete psühholoogide (Hely Tuori, E.P.Köster) kogemused on näidanud, et üheks sensoorse hariduse toimeks on kujundada lapsi armastama kompleksseid toitusid. Nad alustavad lihtsate maitsete eelistamisest, aga pärast sensoorset õpetust kipuvad lemmikuteks saama just komplekssed maitsed, mida lapsed nimetavad „segamini“ toitudeks. Nad hakkavad eelistama selleri ja muskaatpähkliga kartuliputru maitsestamata kartulile.
Mis kõige parem, sensoorsel haridusel paistab olevat potensiaal vabastada laps paljudest uue toidu maitsmise barjääridest. Psühholoog ja Sapere projekti nõustaja Tuorila on teinud eksperimente, näidates, et sensoorne õpetus võib muuta lapse palju leplikumaks kõikide võõraste toitude suhtes, mitte ainult nende suhtes, mida maitstakse tunnis. Tuorile nendib, et neofoobiat on harilikult peetud isiklikuks kalduvuseks, mida ei saa muuta. Ometigi saab seda hoiakut muuta ka nende puhul, kes kalduvad olema tõrksad uute maitsete suhtes. Tuorila andmetel näitab Sapere laadis haridus, et lapsi on võimalik õpetada parandama oma toitumisoskusi nii, et see suunab ned alateadlikult toituma tervislikult.
Soomes on saanud toidukasvatus hariduse üheks oluliseks osaks, EVIRA on välja töötanud eelkoolielaistele lastele oma toitumissoovitused 2018 jaanuaris. Maitseteemalisi tunde antakse Rootsis, Taanis, Hollandis, Šveitsis ja muidugi Prantsusmaal.