Glükoosisensorid on viimastel aastatel muutunud kättesaadavaks ka inimestele, kellel diabeeti ei ole. Need väikesed seadmed mõõdavad koevedelikus glükoositaset ja saadavad andmed nutitelefoni. Ekraanile ilmuvad numbrid ja graafikud lubavad jälgida, kuidas erinevad toidud, liikumine või unepuudus mõjutavad veresuhkrut. Selline võimalus tundub ahvatlev, kuid enne seadme kasutamist tasub mõelda, kas saadud andmed aitavad inimest tegelikult või võivad hoopis segadust tekitada.
Meditsiiniseade diabeediga inimestele
Glükoosisensor on mõeldud diabeediga inimestele, kelle veresuhkru tase vajab pidevat jälgimist. See on nende igapäevane abivahend, mis aitab jälgida ravi tulemuslikkust ja vältida ohtlikke kõikumisi. Seadmete täpsus ja ohutus on tõendatud just diabeediga inimeste uuringutes. Sensorite kasutamine peab toimuma vastavalt arsti juhistele ning andmeid tuleks vajadusel võrrelda laboratoorsete näitajatega, näiteks kolme kuu keskmist veresuhkrut näitava HbA1c väärtusega. Ka sensorite taatlemine ja vajadusel täpsuse kontroll on osa ohutust kasutusest.
Veresuhkru kõikumine on loomulik
Terve inimese veresuhkru tase muutub päeva jooksul pidevalt. Toit, liikumine, uni ja stress mõjutavad seda igaühel veidi erinevalt. Kui veresuhkru tase pärast sööki tõuseb, vabastab kõhunääre insuliini, mis aitab glükoosil rakkudesse jõuda ja energiat kasutada. Seejärel langeb tase loomulikult, mis on osa normaalsest ainevahetusest.
Kuigi vahel loodetakse, et glükoosisensor aitab paremini toituda või soodustab kaalulangust, ei ole teadustööd seda kinnitanud. Sensorid ei muuda inimese ainevahetust ega paranda kaalu reguleerimise võimet. Pikaajaline ja jätkusuutlik kaalulangus sõltub endiselt toitumise, liikumise, une ja stressitaseme kooskõlast, mitte pidevast glükoosinäitude jälgimisest.
Andmed ei ole alati täpsed
Lisaks sellele, et veresuhkru kõikumine on loomulik, ei pruugi glükoosisensori näidud anda alati täpset teavet. Sensor mõõdab glükoosisisaldust koevedelikus, mitte otseselt veres, mistõttu võivad tulemused tegelikust väärtusest erineda. Mõõtmisviga võib ulatuda kuni kolmekümne protsendini ning seda mõjutavad nii seadme paigaldus, nahaaluse koe omadused kui ka sensori vanus.
Kui inimene jälgib neid näite liiga tähelepanelikult, võib ta hakata oma keha suhtes umbusku tundma. Tavapärased reaktsioonid – näiteks näljatunne, väsimus või isu millegi konkreetse järele – võivad tunduda „valed“, kui ekraanilt saadud andmed neid ei kinnita. See võib tekitada ärevust ja viia selleni, et inimene hakkab oma keha loomulikke signaale eirama. Aja jooksul võib kujuneda suhe toiduga, mis põhineb kontrollil ja hirmul, mitte usaldusel ja kogemusel.
Tervis põhineb usaldusel, mitte pideval kontrollil
Tervis ei tähenda ööpäevaringset mõõtmist erinevate (nuti)vahenditega, vaid oskust oma keha kuulata ja teadlikke otsuseid teha. Inimese organism on isereguleeruv süsteem, mis saab hakkama, kui talle antakse selleks võimalus. Regulaarne söömine, hea uni, liikumine ja rahulik meel aitavad hoida veresuhkru taset stabiilsena ilma tehnoloogilise sekkumiseta.
Kui inimene hakkab oma heaolu hindama ainult seadme näitude järgi, kaob järk-järgult usaldus enesetunde vastu. Õppimine, kuidas keha ise märku annab, on tervise seisukohalt olulisem kui ühegi sensori graafik. Päris teadlikkus ei teki ekraanil, vaid tekib kogemuste ja tähelepanu kaudu, kui inimene õpib oma keha märkama ja austama.
